Käesolevas uurimistöös uuritakse rasedate ja hiljuti sünnitanud naiste hinnangut raseduskriisi nõustamise vajalikkuse kohta, sotsiaalse toetuse ja teadlikkuse mõju eelarvamustele ja hoiakutele psühholoogilise nõustamise osas. Samuti käsitlevad hüpoteesid eelneva kogemuse, hoiakute ja kavatsuste vahelisi seoseid psühholoogilise abi poole pöördumisel. Töö teoreetiline osa annab ülevaate empiirilistes uurimustes vaadeldavatest konstruktidest, mis toetavad raseduskriisi nõustamise kui psühhosotsiaalse kriisinõustamise olemust, sünnituseelse ja –järgse psühholoogilise abi vajalikkust, raseduse ajal kogetud stressi ja depressiooni mõju loote arengule, vastsündinule ning paarisuhtele; samuti sünnitusjärgse vaimse tervise tähtsust. Uurimuses osales 51 naist, kes olid kas lapseootel või kellel oli sünnitusest möödas kuni 6 kuud. Tulemustest selgus, et peamisteks põhjusteks raseduskriisi nõustaja poole pöördumisel peetakse rasedusaegsete emotsioonidega toime tulemist ja vanemarolliga kohanemist. Rasedate ja hiljuti sünnitanud naiste kavatsus pöörduda raseduskriisi nõustaja või psühholoogilise abi poole on seotud hoiakute ja eelarvamuste ning eelneva kogemusega. Eelarvamused ja hoiakud psühholooglisest abist on seotud eelneva kogemusega ja sotsiaalse toetuse määraga, kuid pole seotud teadlikkusega teenusest.
